VAHETUND

Pikk vahetund oli söögivahetund. Talvel kooli internaadis elavad kaugemate külade lapsed said süüa söögitoas (pered tõid kordamööda toidukraami ja kokk Linda Tõldsepp valmistas toidu). Kodunt kooli käivad lapsed panid oma piimapudeli pingile ja hammustasid leiba, kus vahel oli praemuna või praelihatükk. Võid leivale määrimiseks polnud, juustust võis ainult unistada. Meiereisse viidud piima eest saadud raha kulus majapidamisesse. Aga et saada kilo võid, tuli loovutada 40 liitrit täispiima.

Need, kes olid söönud, võisid minna talvel saali jalutama, suvel õue jooksma või rahvaste palli mängima. Kui mäng jäi pooleli, siis järgmisel vahetunnil jätkati sealt, kuhu pooleli jäi. Vahetunni mäng oli ka „laptuu“, tänapäevaselt vast pesapall.

Õues peeti ka kõik võimlemistunnid.Suur sündmus oli alati spordipäev.Sellel päeval jäeti tunnid ära.Kooli spordiväljakul sai teha erinevaid alasid .Oli korralik 100 m rada, kaugushüppekast, kuulitõuke ring, granaadiheite sektor, võrk- ja rahvastepalliplats.Spordipäevade võlu oli ka selles, et koolikokk Linda Tõldsepp keetis head hernesuppi kõigile.

Need olid koolitundidevälised rõõmud kevadel ja sügisel. Talvel tuli saalis jalutada. Joosta muidugi ei lubatud, aga keevalisemad poisid leidsid ikkagi võimaluse jalutajate vahel „tudi“ mängida. See oli säärane tagaajamismäng. Kui tagaajaja sai sind puudutada, olid surnud ja mängust väljas. Kui aga ei tahtnud mängu jätkata või lihtsalt ei viitsinud enam mängida, siis tõstsid ristis sõrmedega käe üles ja ütlesid „tsurr“

Muidugi hoidis korrapidajaõpetaja tormajatel silma peal ja kui liiale läksid, siis pandi lihtsalt seisma kuni vahetunni lõpuni.Agarad jooksjad panid seisma ikka õpetajad Reterson ja Vaigur. Nootemad õpetajad nagu Ibrus,Allikas, Pihlakas piirdusid sageli ainult märkusega.

Kool sai täiendust, kui kool avas 7.klassi ja kooli tulid tagasi vahepeal kodus olnud poisid-tüdrukud. Aastaga olid tüdrukud sõna otseses mõttes „tädideks“ muutunud.Vahetunni ringmängud said hoo sisse. Tüdrukud olid aktiivsed omale poiste seast mängukaaslast valima. Poisid olid veel arad. Mäng andis võimaluse ka poistel meeldiva tüdruku kätt hoida või mängus taga ajada. Muidugi arvati, et kõik on laste süütu mäng! Need koolimängud ikka jäidki kooliseinte vahele. Õrritati küll, et näe need on paar!

Aga mängud olid vahvad ja lauludega: “Peremees võttis naise“, „Üks ühte ja kaks ühte“, „Kes aias“, „Üks jahimees läks metsa“ jm.

Kooli tore ettevõtmine oli rahvatantsuring õpetaja Vaiguri poolt. Ka siin kujunesid kindlad paarid. Minu lemmik-tüdrukuga tantsis Söendu Hugao, mina tantsisin Põldmäe Eviga, sõber Kuuse Elmur tantsis Jõe Jutaga. Meile valmistati rahvariided, seelikud kudus Lossi Erna ema, pluusid õmblesid ja tikkisid emad. Esinesime koolipidudel. Suursündmus oli väikese maakooli rahvatantsurühma osalemine Tallinnas tantsupeol.

Koolipidudel esinesime veel püramiididega, karaktertantsudega. Neidki õpetas Leeni Vaigur. Väga hästi tantsis Kreisi Margi, teised tema järel.

Kooliaegsed mälestused on nüüd saanud ikka selgema kuju, elan neid ikka ja jälle läbi, kõnnin meelsasti tuttavatel radadel.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s