Sõjaline õpetus

„ Üks kindel koht ja varjupaik
on Kulina poistel väljakäik“ (L.Kala)

Väikesed poisid, väikesed naljad, suured poisid suured naljad. Eks neid koolikiusamisi oli ka tollel ajastul. Olgugi, et olid rasked ajad – kes oli kaotanud isa sõjas, pere elas kolhooside hirmus ja küsimus „Mis saab?, tehakse kulakuks, viiakse Siberisse või keegi kaebab…”

Koolidesse toodi sisse õppeainena sõjaline õpetus, kus õpetati granaati viskama, püssi laskma, süütepomme kustutama + riviline õppus. Ühe sõnaga – õpetati rivisamme, rivis käima, marssima. Aga et asi tõelisem välja pidi nägema, pidi igal poisil olema ka püss õlal.

Püssid tehti puust, kes kuidas oskas. Eeskujuks muidugi vintpüssid, mida kõik poisid olid näinud. Koolil oli ka oma õppepüss, auguga padrunipesal. See püss toodi alati poiste puutöötuppa, sest seal käis puupüsside viimistlus ARNOLD ALLIKA juhendamisel. Arno oligi sõjalise väljaõppe õpetaja, hilisem direktor.

Kulina kool oli üks esimesi, mis sai õiguse avada 7, klass. Nüüd tulid kooli kõik need, kes olid juba lõpetanud 6.klassi. Nüüd olid kodused või käisid tööl. Nõndaks oligi. Kooli tuli kokku palju „tädisid“ ja „onusid“ 7.klassi Liivakülast, ümgberkaudsetest küladest. Roela 6.klassi lõpetanud tulid nüüd Kulina kooli.

Mäletan poistest Taremaa Vellot, Jürna Reinu, Kala Gunnarit, tüdrukutest Kala Ainot, Kalda Melitat, Uueni Endlit jt.

Millegipärast ka tol ajal olid mõned poisid, kes kannatasid koolikiusamise all. Üks poistest oli Saare Olev ja ta noorem vend. Saare pere elas oma igapäevast elu, oli alati vastutulelik, kui oli vajadus päevatööliste järele, tulid ikka Saare tüdrukud appi. Tüdrukuid oli peres mitu, isa oli langenud Vabadussõjas.

Nagu ikka – suured poisid, suured lollused.

Mäletan ühte tööõpetuse tundi. Allikat polnud ilmselt kohal. Saare Olev võeti füüsiliselt kinni, pandi puutööpingi peale ja hakati uurima, millat tast „mees“ saab??? Aga suured poisid ei osanud aimatagi, kui palju võib olla jõudu ühel raevu aetud mehepojal ja ega Olav füüsiliselt äbarik olnudki, oli ta ju mehe eest iga päev talus ametis (isa ju polnud).

Võttis kätte ja peksis paar valmivat puupüssi poiste turjal puruks. Ehmunud poistesumm pages töötoast rüsinal trepile ja sealt juba koos käsipuuga alla. Hästi ei mäletagi, kuidas asi lahenes, aga seda tean kindlalt, et poisid pidid trepi korda tegema.

Mõnikord tehti ka suitsu, võeti seda „metsakohinat“, mida aeti paljudes kodudes. Tehti ka muid lollusi ja siis pageti WC-sse peitu. Ainukene naisõpetaja, kes poistele sinna järgi läks, oli tolleaegne koolidirektor OLGA PETERSON.

Õpetaja VAIGUR LEENI tegeles rohkem suurte tüdrukute probleemidega. Tüdrukud olid minu mälestustes tõesti täiskasvanud, sest arenevad – saavad tunduvalt varem „valmis“. Nõnda võin meelde tuletada Viigipuu Agnest, Söendu Nellit, Jänes Vilmat, Uigru Salmet, Uueni Elvit , Veigel Ainot ja teisi.
Mäletan, et koolipidudel oli probleeme peikade osas, sest ega omad poisid alati ei meeldinudki. Olin siis 5.klassi poiss.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s