Metsapäev

Oli ju koolis kolm päeva, kui koolitööd ei toimunusd. Need olid: suusapäev talvel, spordipäev suvel ja metsaistutuspäev kevadel.

Metsaistuspäeval pidi jalgsi minema Roostava metsa  -Roostava vahtkonda Roela metskonda. Roostaval oli metsavahiks vana eesti-aegse koolitusega Kirsipuu Kaarel, keda hiljem kutsusime Roostava vanaks.

Metsavahil olid oma vahtkonnas väga vastusrikkad ülesanded. Tema teadmata ei langenud ükski puu ega veetud laoplatsile ühtegi koormat puitu.

Siin pean kohe mainima, et tollel ajal töödeldi ikka metsa kõige külmemal ajal – detsembris, jaanuaris ja veebruaris. Puit oli talveunes ja metsalangid külmunud.

Samas ei unustanud metsavaht kunagi karvaseid ja sulelisi. Raielankidel kasvas alati midagi metsloomadele söödavat, kasvõi metsikult kasvavad õuna- ja marjapõõsa, pohlad ja mustikad. Seepärast ei tohtinud puude langetamisel risustada metsaalust.

Kaarli motoks oli see, et METS ON LOOMA KODU JA TOIDULAUD. Peab mainima, et Kirsipuu Kaarel oli nõnda tähelepanelik ümbritseva looduse suhtes, et isegi emakaru ei saanud pesa ehitada, ilma et Kaarel poleks seda märganud. Sellist suhtumist loodusesse sisendas meile suhtlemine targa metsavahiga.

Vanematele lankidele kasvama jäetud emapuu ei suutnud alati järglasi kasvatada või oli järglasi liiga tihedalt. Siit tuli meie ülesanne: kust tuli noor kuuse- või männihakatis välja võtta ja istuda sinna, kus vaja. Metsavaht või mõni volitatud metskonna kaadritööline oli ikka meiega ja juhendas.

Olid vastavad puurid, keerati käepidemest ja mullakännas koos taimega oligi käes. Oli ka vastav augupuur, et taim mulda saaks.

Söendu Hugole puurimistöö hästi meeldis. Oli ta ju paras tugev poiss. Pealegi oli Huga ema Võhunõmmel metsavaht, küll tema juba teadis võtteid ja nippe.

Metsaminekuks  kasutasime kõige otsemat teed,  teeradu kuni Võhuni  veskini, seda mööda tulid Näsu ja Võhu lapsed kooli. Metsaistuspäeval said Võhu lapsed minna otse Roostavale. Näsu lapsed teadsid otseteed läbi Võhunõmme, sest Näsu talude heinamaad olid Roostaval.

Metsaistutus toimus põhiliselt ikka mai keskel, kui metsaalused olid lumevabad ja siis sai lisataimi võtta kuusenoorendikust.

Ei kujuta ette, kuidas kevadpäike värvis põsed roosaks, eriti nendel tüdrukutel, keda tahtsidki ilusana näha. Kaasaleiba nosides jäi selleks aega ja kodunt kaasapandud leib kadus nagu hundi kurku.