Mälestused külasepast Jaanist

Minu lugu kohalikust külasepast polekski vast nõnda oluline, kuid kõiki tema tegemisi, toimetamisi tuleb seostada meie mälestustega kodukohast ja teiseks oli tegu vabadusvõitlejaga. Ta oli mees, kellega minul noorukina sai põgusaid tunde kokkuvõttes isegi päevi koos veedetud. Nüüdseks annab tema lugu juba legendi mõõtmed.

Elutõde on nii see, et iga legend elab nii kaua, kui on nende mäletajaid ja nendest kirjutajaid, paberile panijaid, sest pea tuleb see päev, kus kustub nendegi mälu.

Legend.

Kui ma tollel 1944.aprillikuu päeval oleksin osanud küsida külasepa käest vähemalt pisikesegi osa küsimustest, mis on tekkinud nüüd – kirjapanemise päeval ja enne seda, oleksin kindlasti jupike targem, aga midagi oskan küll. Täna on 25.jaanuar 2013.

Oli aprillikuu lõpupoole, kui olin Jaani külastamas. Ikka ja alati saadeti minuga Jaanile midagi head, kasvõi ahjusoe rukkileiva pätsike. Aega mul ju oli, sest külmal talvel peale õppimise muud tegemist polnudki. Koolitöö oli peatatud, sest seoses Narva rinde lähenemisega suurenes rindel haavata saanute arv. Meie koolimaja – Kulina mõisa häärber, kus asus Kulina 6-kl. kool, oli muudetud haiglaks, kus poolsandistunud saksa sõdurid said ravi, et nendest jälle rindemehed saaksid.

Istusime Jaaniga sepikoja ees pingil. Jaan mugis poolsooja leiba ja lasime aprillipäikesel end soojendada.

Lumi oli tollel okupatsioonitalvel eriti paks. Rakvere- Tartu maantee hoiti lahti. Kui korra liiklus käima saadi ja lund juurde ei sadanud ega polnud tuisku, siis oli kõik hästi. Lumevallid olid nõnda kõrged, et sõjamasinate katused vaevalt välja paistsid.

Aga tee oli kitsas, et vastutulijaist mööda saada, oli ette valmistatud laiemad kohad, kus autod vaheldusid. Oli ka juhuseid, kus madalama aukraadiga mees pidi tagurpidi sõitma, et kõvema aukraadiga mehe auto läbi lasta.

Talumeestel sinna tunnelisse asja ei olnud. Nemad oma palgikoormatega olid rajanud hoopis tee põldudele, kus lumi oli madalam. Ka ei kannatanud paljud hobused autosid, hakkasid lõhkuma. Kujutage ette, kui koormaga loom möllutab, lõhub rakmed, lõhub ree!

Sepikoja ümbruses oli lumi sulanud, tänu raua- ja kivisöetolmule. Eriti soe paistis olema Jaanil, sest kivisöetolmust ja raua põlemistagist parkunud riided olid mustad ja soojenesid kiiresti. Ja ega sepa keha nende riiete sees kõige valgem polnud.

J A A N

Kes ikka oli see Jaan? Elukutselt sepp ja mitmekülgne sepp, kes oskas parandada tulirelva sama hästi kui rautada rege, vankrit või hobust.

Jaan oli endise Kulina mõisa sepa poeg. Ema oli mõisateenija. Isa kui spetsialist oli vahel ka kutsariks, kui olukord seda nõudis. Jaan oli ainuke poeg, (nagu ma tema juttudest aru sain), tilpas alatasamõisas ja oli sealse eluga hästi kursis. Pere elas sepikojas. See oli üks pikk ehitis, mis võis koosneda sepikojast, pere eluruumidest ja loomapidamisruumidest. KUI MINA HAKKASIN MÄLETAMA, OLI ALLES AINULT SEPIPADA JA SIGADE LAUT. Aeg oli ülejäänud hävitanud, sest elutoast oli saanud sea- ja lehmalaut. Sepp ise oli kolinud sepapatta. Seega, Jaan elaski sepikojas, kus ääs soojendas ruumi ja suur sepalõõts, millega tuult ääsile puhuti, oli voodi asendaja. Voodiriieteks paar lambanahkset kasukat nii all kui ka peal.

Jaan oli erak. Ta ei suhelnud kellegagi, kui ainult nendega, kes tema teenust – sepatööd tarbisid ja mõned talupered, kes teda kordamööda sooja sauna tõid, terved riided selga andsid ja kõhu täis söötsid.

Mis oli Jaani perekonnanimi, ma ei tea. Vaevalt ta Sepp oli, või mine tea! Mõisnikul oli ju kombeks töö järgi nimi anda. Nagu Adra Mihkel või Äkke Jaan. Küllap ta nõnda oligi, Jaani isa oli sepp Sepa Jaaniks ta saigi.

Ilmselt pidi Jaan olema noor mees, kui läks Vabadussõtta. Õiget vanust võib-olla ehk mõni talumees teadiski, aga kes oskas küsida! Sõja lõppedes tuli Jaan koju tagasi, ilmselt elasid siis veel ta vanemad. Alustas tööd isa kõrval, õppis sepatöökunsti ja seda ta oskas.

Kas enne või pärast Vabadussõda oli Jaanil ka oma tütarlaps olnud, seda oskasid vanad mehed rääkida. Sõjaaastad tegid oma töö ja nagu ma aru sain ääri-veeri seda teemat puudutades ja vahel puudutas seda ka Jaan ise. Eriti siis, kui laupäeva õhtul või jõuluõhtul, kui Jaan meile toodi ja pitsike oli võetud ja praad söödud, siis tulid lood ja lookesed, mille taustal oletangi armulugude olemasolu.

Jaan tuli sõjast tagasi elusana, aga mitte tervena. Tema ribide vahel selgroo lähedal oli vintrelva kuul – see oli sakslase“ kingitus„ kes tahtis saada hobust, keda sõjaväe sepp Jaan parajasti rautas, et sellega põgeneda. Nagu Jaan ise rääkis, oli olnud hobuse jalg Jaani põlvel. Ta oli suurtükiveo hobuse rautamist lõpetamas, kui kõlas pauk. Ärkas alles sõjaväehaiglas. Sõjaväearst ei opereerinud kuuli välja, kartes seljanärvi vigastastust ja nõnda kandiski Jaan seda suveniiri elu lõpuni.

Kui mina Jaani mäletan, oli ta juba tugevalt küürus. Oli aasta 1944. Eks sepatöö oligi ääsi kohal alatine kummardus, aga põhiline oli ikkagi selgroo vigastus.

Kas tõesti oligi Jaani armastus mõisa noorpreili. Võis olla küll. Jaan rääkis alati suure õhinaga , kuidas ta preili kella ketti olla parandanud. Jaan oli ka mõisa üks jäägritest, spetsialiseerunud linnujahile. Mõisapreililgi olla meeldinud jahil käia ja armastanud põldpüü (vuti) praadi.

Jaan oli jäänud erakuks kohe peale sõda. Isa-ema surnud, mõisamaad jaotatud talupoegade ja nende sõdalaste vahel, kes maad soovisid. Mõisapreili lahkunud Saksamaale.

See oli üldse üks segane aeg, sellest suurt ei räägitud, ei rääkinud ka Jaan. Võibolla saunas ehk soojenes mõni looke üles, aga kuulajateks olid ikkagi vanemad mehed, kes elutargalt oskasid suud pidada.

Ega Jaanil sakslastega erilisi suhteid polnud, kui välja arvata see, mis toimus ta enda südames. Tundus, et ta oli oma armuloos vägagi pettunud, seepärast nii endasse tõmbunud oligi. Tõele au andes, pidi see olema tõsine kiindumus, kui veel aastakümneid hiljem see tunda annab.

Ka Jaan sai mõisapõllust maad. Palju seda oligi, sest Jaanil oli lehm, vahel rohkemgi ja sead. Nendest tuleb eraldi kõnelda. Kuna Jaani tervis halvenes ja põld vajas töötegemist, loobus ta põllumaast, mis oli heas kohas – Kulina veski poole kulgeva tee, Veskimäe, maantee ja moonakate maja taga. Jaan andis oma maa veski töötajatele kartuli ja juurvilja maaks.

Minu mälestuses oli Jaanil järgi ainult lehm ja sead. Talviti pidas lehma viljakuivati eesruumis soojas, aga sead kannatasid külma välja.

Paljud talumehed tegid ise regesid – vankreid või kui tellisid puusepalt, tuli ikkagi rautada ja ka hobune vajas rautamist. Jaanil tööd jätkus. Raha töö eest ta ei tahtnudki. Sigadele jahu, vilja, lehmale heinu ja endale – keegi ei tulnud tühjade kätega, kes lihatükiga, kes leivapätsi või kartulikotiga.

Jaani helgemad päevad olid ikkagi saunapäevad, kui söödeti kõht täis, puhtad riided , olgugi lapitud. Mäletan neid siniseid silmi, mis siis ääsitulest parkunud näost kavalalt läikisid. Eriti siis, kui jutud metsa, jahile läksid. Nagu juba öeldud, oli Jaan jahimees.

Eriti armastas Jaan rääkida oma sõjasõbrast, kes samuti oli tagasi. Tema olla tahtnud omale maad põlismetsade keskele, mille ka riigivanem Päts rahuldas. Temast sai elukutseline jääger, kes elatus põhiliselt karusnahkadest. Ehitas endale maja, rajas põllu -ja aiamaa. Pidas samuti sigu, lambaid , oli ka lehm, võibolla rohkemgi.

Maja kutsuti Hundisilla majaks, mis oli rajatud mäeaheliku idapoolsele alale nn Hundisilla mägede taha. Käisin seal mail ja ikka oli veel suits korstnas. Käisime poistega oma 7 kilomeetrit, kui jõudsime Hundisillale, kust oli veel 2 km Aravuse järveni, kus käisime ikka ahvenat õngitsemas.

Vahetult peale suurt sõda oli too mees vanaks jäänud, aga Kulina poes käis ikka, kott seljas,kepp käes. Siis oli juba aasta 1947.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s