Jaanituli minu mälestustes

Esimesi jaanitulesid hakkasin mäletama juba siis, kui olime Paasverest kolinud Kulinale. Vanaisa ostis talukoha omaniku Jüri Turu käest. Tema oli Vabadussõja veteran ja selle talukoha andis talle riigivanem Päts.

Paljud mõisad, mis kuulusid saksasoost parunitele, jaotati peale Vabadussõda laiali. Turu oli ohvitser ja sai Õie mõisasüdame, hooned koos maaga.

Meie kolisime mõisamajja, ristkorrusega suurde majja, kus olid kõrged toad, ahjud ja suured aknad. Koht kandis nime Proosa nr 17. Mõisamaade tükeldamise järel olid talud saanud endale nimed ja numbrid. Näiteks meie naabrid olid Künka 45.

Need väikemõisad, põhiliselt karjamõisad, kuulusid suurte mõisate koosseisu, nagu näiteks Õie karjamõis kuulus Kulina mõisa omandisse.

Mäeahelikud, mis algasid juba Rakvere mailt, läbisid Vinni, Mõdriku, Voore, Küti, Kulina, Roela, Muuga ja alles Venevere lähistel muutusid pisut tasasemaks. Meie oma maadega jäime pika mäeaheliku keskpaika ja nii mõnigi mägi sai kohapeal omale nime. Näiteks karjamaal Keldrimägi, kuhu mõisaaegu olid kaevatud koopad, sinna pandi talveks juurvilju, kartuleid, porgandeid, kaalikaid.

Minu mälestustes põles mäel jaanipäeval alati jaanituli. Minu vanaisa oli põhiline tulemeister. Pika lati otsa oli kinnitatud tünn, kuhu aasta jooksul kogutud tõrvased kännujuurikad topiti. Kände jätkus, sest turbasoos turba lõikamisel oli neid palju.

Kõrgel põlev tuli paistis kaugele, meelitades alati kohale palju rahvast. Ümberkaudsetes külades oli palju talusid, taludes suured pered, palju noori. See oli traditsiooniline jaanituli. Kohal olid pillimehed: mölder Vainomaa akordeoniga, Motorist Kask kandlega, pillimehi Siili vabrikust ja mujalt.

Mäletan ka okupatsioonisuvede jaanitulesid, kui kaasa lõid ka saksa sõdurid. Neil olid suupillid sõjaväe poolt ja paljud mängisid. Samas mäe all oli vett täis tiik. Seisvas tiigis oli vesi küllalt soe, seal käisid peolised end pesemas ja jahutamas. Oli ka teine tiik, kuid seal olid allikad ja vesi liiga külm.

Mäletan pilti, kus üleval põleb suur tünn musta tahma tossutades ja all tantsivad noored ja vanad, lapsed kargavad ringi. Nii aeti end higiseks. Kõik see tahm, tõrv määrib hästi seda kohta, mis eelnevalt juba märg, higine. Nii olid peolised nagu noored tondid või nagu meie pool öeldi – moorakuradid.

Oli ka maapealne tuli, küll rohkem vanematele, kes said siis omal istmikul istuda ja juttu puhuda. Lihaküpsetamist tulel polnud. Suur kuumus poleks lubanud ja polnud kombeks. Aga ega siis seepärast söömata- joomata oldud, kõik toodi kodunt kaasa. Tollel ajal elasid Eestimaa külad ju jõukalt.

Täna, 24.juunil 2014 oma mälestusi kirja pannes on hoopis uus aeg, uued kombed ja võimalused. Seda küll tollel kaugel ajal ei osanud ette kujutada.

Aga eks igal ajal ole omad võlud. Mälestused kipuvad kaduma koos nende kandjatega, selleks ongi tarvis paberile panna järeltulevatele põlvedele möödunud aegade elustamiseks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s