Jaani sõber Hundisilla Jaan

Jällegi see Jaani sõber, kellel puudub see õige nimi. Muidugi see tal oli, aga kui keegi on saanud omale nime koha järgi, siis see jääbki. Nii kutsutigi Jaani sõpra Hundisilla meheks -nii kutsus teda Jaan, samuti ka minu isa ja vanaisa.

Jahil käidi ikka Hundisilla mehe maadel, sest see kant oli väga rikas ulukite poolest, neid külavahe metstes polnud.

Hundisilla mehest kui sõjakaaslasest oli Jaanil palju rääkida. Kasvõi sellest, kuidas luurel olles sakslaste supikatlasse augu tegid.

Sõbra kingitus.

Jaani sõber elas keset põlismetsa, ehitas oma kätega maja, haris väikest põldu, kus kasvatas peamiselt rukist, et saada pikki õlgi õlgkatuse lappimiseks. Kasvasid ka sead, kes olid vabapidamisel. See tähendas, et hommikul lähevad varjualusest välja, söövad viljateri, mis künasse pandud ja siis metsa marju, ussikesi, tõuke, ka konni otsima, kus siis ampsti ka mõne juurika, et seedimist korras hoida. Vabad looduse loomad ei küsi kunagi, kuhu lähevad, kust tulevad ja mida teevad.

Oma kingitust üle andes olla sõber lausunud: “Minu emis, kes senini oli olnud truu oma karjale – viis hommikul karja metsa ja õhtul koju tagasi. Ta tegi ilmselt vallatust, sai kokku mingi elajaga, kes ilmselt pidi ka sea moodi olema. Nende vallatuste tulemusena sündisid emisel põrsad, pooled nagu seale omased, teised aga nagu lambiharjad, pealegi veel vöödilised ja pika karvaga! Ma kingin sulle ühe.“

Ega see päris sea moodi küll polnud, kuid mida aeg edasi, seda rohkem ta meeldima hakkas. Pealegi osutus ta kuldiks, kes tegi juba paari aastaga minu sigadest tõelised sead. Minu valgetest said karvalised tumedad väga elujõulised ja terved sead. Nii jutustas Jaan.

Kes seda teab, mitmendat põlve juba Jaani sead olid elanud, kui mina neid esimest korda nägin. Kuna sepikoda asus kunagise Kulina mõisa rohtaia taga, toetus tagaküljega mõisa müürile koos abihoonega ja seal elasidki sead.

Minu koolimaja asus mõisahoones, siis sai sageli Jaani kaudu koju mindud. See tähendas seda, et see kilomeeter, mis oli kodu ja koolimaja vahele jäi, võis läbida kas mööda suurt maanteed või mäetagust teed pidi, mis kulges hobuteena heinamaade ja mäeseljandiku vahel. Sageli sai valitud ikka pikem tee ja puhtama õhuga metsaserv, kui ilm seda lubas.

Nõndaks siis saigi nende imesigadega tuttavaks, kuna Jaan lubas neid uudistada. Sageli sai ka koolivendi kaasa meelitatud, kuigi nende kodutee läks Arukülla, Kütti, või Võhu poole. Ainukeseks tingimuseks oli, et oma kaasaleivast tuli midagi alles jätta, et see seale sööta. Sead olid pruunid, tumehallid, pikakarvalised, aga oli ka päris siledaid, aga ikkagi tumedad. Sead sindrid olid nõnda kavalad, et ei pistnud oma pikka nina aia vahelt väljagi, kui võileiba kaasas polnud.

Need tumedakarvalised olid üks suur äri, sest kes vähegi teadis nende heast ja tugevast tervisest, et võivad ka pakasega ellu jääda. Ainult et lumi lausa selga ei sajaks. Äri seisnes selles, et külamehed vahetasid sigu – mustad valgete vastu.

Silma hakkas ka nende kodune kultuur. Käidi oma asju ajamas ühes kohas. Talvel pakasega kasvas kuhil nõnda kõrgeks, et otsaronimisega päris tegu oli. Jaan käis torni tippu lamedamaks raiumas. Jaan seletas poistele, et see pidavat olema sea kultuuri kärpimine!

Ei ma osanud siis näha, missugused näevad välja metssead ja nende järglased. Aga ei! Ja vaevalt oli ka keegi vahetult pärast sõda neid näinud. Hakkasid levima jutud metsigadest meie mail. Juttudest selgus,et olla nähtud ja isegi kütitud juba 1930-dail Paasvere mõisa maadel ja Vinni mõisa Tammikus. Küllap elasid meie põlismetsades juba varem. Läks veel kümmekond aastat, kui meie mail metssiga jahiloomaks nimetati – 1947.a. paiku.

Oma mälestusi kirja pannes alustasin sellega, et istusime Jaaniga sepikoja ees pingil ja mina olin toonud Jaanile sooja rukkileiva.

Kulina -Puka poolt tuli, kott üle õla, keskmise kasvuga sirge rühiga mees. Juba kaugelt tervitati. Tuli ja potsatas meie pingile ja asetas koti seina najale.“Kas lähed nahku viima, täna peaks olema vastuvõtu päev?“ Nimelt Raudkivi kauplus (omaniku nime järgi) võttis kord nädalas vastu karusnahku, olgu siis hobuse, lehma või metslooma omad. See mees, kes oma kotiga tuli, oligi Jaani sõjakaaslane, hea sõber, jahikaaslane, elatas end karusnahkade müügist -oli elukutseline kütt.

Hundisilla mees käis veel peale 50-ndaid omal jalal poest toidukraami ostmas, kaheksa kilomeetrit poodi ja teist samapalju tagasi. Mälestus temast on tänapäevaks juba legendiks muutunud.

Esimese Maailmasõja aegu olla nälginud hundikarjad luusinud Alutaguse soodes ringi. Sattunud liivaseljandikele, kus olnud küllaldaselt saakloomi. Söönud siis kõhud täis, puhanud hundi kombekohaselt, söönud siis jällegi. Lõpuks hakanud liivaseljandikmeeldima ja sinna asutigi elama. See oligi Hundisilla.

Kui toidame, mäletame legende, jäävad need ka elama!
26.01.2013.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s