Aprillinali

Ma olin juba II klassis. Olid meiegi koolis omad Teeled ja Arnod, Tootsist rääkimata.

Kodudes tehti ikka aprillinalja, aprill oli ju naljakuu. Kui keegi peaks mäletama „Meie Matsi“ kalendrit, kus esikaanel seisis pilt, mis kujutas Meie Matsi nõnda –  Mats oli talupoega kujutav mees piibuga, pea asemel kapsapea ja tegelik pea oli pihu peal. Ega lapse mõistus osanudki seletada, kus see nali oli.

Meeles on aga küll koolinali. Kas Kulliku Jaak, Põldme Villu või Saarva Endel -keegi oli ette valmistanud, et kui õp Peterson klassi tuli, siis teatati tõsimeeli, et klassi akna klaas on katki! Kuna Peterson oli kooli juhataja ja igasugune inventari rikkumine oli kurjast, kõik läks ju maksma. Süüdlane tuli välja selgitada, issid-emmed pidid välja maksma.

See trikk oli juba kodudes järgi proovitud. Nimelt tehti õmblusniit märjaks ja kleebiti aknaklaasile, mis jättis kaugelt vaadatuna nagu olekski klaasis mõra.

Võibolla oleks ehk võinud lugu sellega lõppedagi ja aprillinaljana võtta. Vast seda oleks teinud kasvõi õp Vaigur. Aga et parasjagu tuli tundi Peterson, pealegi veel usuõpetuse tundi, mis oma olemuselt polnud mitte naljatund ja pealegi oli okupatsiooniaeg, puudus see naljasoon paljudel, ka Petersonil.

Kes tegi akna katki? Vaikus! Püsti! Ikkagi vaikus! Lõpuks nagu mäletan, keegi, vist Sepa Reeni võttis niidi maha- ja nii see lahenes.

“Seekord Jumal teile, pisikesed paganad, andestab!“ Need olid Petersoni sõnad. Minu teada Jumal küll andestab, aga ta ei tee nalja. Mõistsin mina nõnda usuõpetust.

Mida klass vanemaks, seda „rasvasemaks“ läksid naljad. Kasvõi pinkide alla pugemine, et nagu klass oleks tühi, või kriidi vahetamine puujupi vastu. Aga knopkade panek õpetaja toolile oli juba kurjast. Aga noorele õp Pihlakale seda ometi tehti.

Millised on tänapäeva aprillinaljad või puudub hea nali koolist hoopis?