Ahjud suures koolimajas

Eesti vabariik võõrandas mõisad 1919. aasta maaseadusega ja jagas maad Eesti rahvale.

Mõisahäärberitest said sageli koolid. Nii sai ka Kulina mõisast Kulina kool 1926.a.

See oli ka minu kool. Kui koolipõlve ajad kipuvad kaduma ajas, siis koolimaja püsib mälestuste objektina.

Kulina kool on alguse saanud 1870.a. paiku Näsu vallakoolist ja jätkus 1919 – 1926 Küti mõisas.

Kulinal alustas kool tööd 04.okt.1926. Kuna kehtestati sunduslik koolikohustus, jäid Küti vallakooli ruumid kitsaks.

Kulina kool, endine Kulina mõisa härrastemaja sai uue hinguse. Hoone oli riigi omandus ja Küti vald maksis selle kasutamise eest riigile üüri.

Praeguseks on meie koolimaja säilitanud esialgse välimuse tänu mõisaomaniku Poolametsade perele. Mõisa taastamine on põnev, aga aeganõudev töö. Avastamisrõõmu kui palju! Värvikihtide alt paljastuvad uued maalingud, varjatud ukseavad, mis vahepealsete kapitaalremontidega ja krohvimistega muudetud.

Nõnda ka kooli ahjudega. Esialgsed ahjud lammutati, asendati uutega. Tehti muudatusi ka siseruumides.

Mulle meenuvad koolimaja ruumid ja ahjud, kui esmakordselt 1941.a sügisel kooli astusin ja 7 aasta jooksul sageli külmadel talvedel selga ahju ääres sai soojendatud.

Eks ole ikka nõnda, kui oled pisike, tunduvad kõik sinu meelest väga suured. Nii ka need ahjud!

Nende ahjude paigutus oli omapärane – nad oleksid nagu varem enne maja ehitamist paika pandud ja seejärel ruumide seinad ahjule külge ehitatud. Aga muidugi see nõnda polnud, sest kehtisid ka vanasti tuleohutuseeskirjad ja pottsepad teadsid seda. Aga imetlusväärne oli see, et suured ahjud pidid korraga oma külgedega soojendama vähemalt nelja ruumi.

Ahje köeti 75 cm pikkuste halupuudega, mis olid vajadusel pooleks või neljaks lõhutud. Mis ei võimaldanud lõhkuda, tuli tingimata jutata, st. koor tuli osaliselt eemaldada. Nii oli metskondades  paika pandud, et küttepuu tuli talvel ette valmistada, et siis aasta metsas kuivada ja alles järgmisel talvel veeti tarbijatele. Ega vallas meie kool ainuke polnud, oli veel vallavalitsus, postkontorid, apteegid, haiglad – kõik vajasid kütet.

Nõndaks siis oligi – ruumid paiknesid selle mammut ahju ümber. Kuna mõisate (kooli) ruumid olid kõrgete lagedega, siis olid ka ahjud väga kõrged. Küttekolde uks oli valitud nõnda, et pikad küttepuud ei oleks jalus.

Et asjast selgust saada, toon näiteks ahju, mis paiknes nõnda: kütmine käis õpetajate toa – kantselei eesruumist, üks osa soojendas poiste internaadi magamistuba, kolmas osa meie I ja II klassiruumi, neljas ahjupool suurt saali. Oli ka ahi, mis soojendas ainult kahte ruumi. Seda köeti ainukesena klassiruumi poolt. Tagakülg pidi soojendama nn. lavaruumi, kuhu pidude ajal ehitati üles lava, mis hiljem võeti maha. Seal paiknes ka meie viimase kooliaasta 7. klass.

Eks kõik lapsed tahtsid selga ahju ääres soojendada, sest üldiselt olid ikkagi klassiruumid  -20 C juures külmad. Seal aga kehtis suurema ja tugevama seadus. Nõrgemad lihtsalt trügiti välja. Eks trügijateks olid ikka poisid, kes alati tüdrukuid oma tahtele või sümpaatijale toetudes sooja jätsid. Oli ka tüdruk, kes poistele tuule alla tegi. See tüdruk oli Sepa Reeni, kellest poisid jagu ei saanud, pidid hoopis ise sooja koha loovutama.

Ahju külg oli nõnda ära nühitud, värv maas ja haljas tsinkplekk väljas. Sageli põletati ka käsi, sest tsinkplekk on vilets sooja kiirgaja, peab minema pleki vastu, alles siis saad aru, kui kuum ahi oli, aga läbi riide oli mõnusalt soe.

Küttepuude hoidla, puukuur oli vahetult koolimaja taga. Puud vedasid kohale lapsevanemad. Oli ka, kui vald maksis puude veo eest.

Tööõpetustunnis käisime pikki ahjupuid pooleks lõikamas, vahel ka kolmeks, sest oli ka ahje, mis vajasid lühemaid puid. Tollane kooli direktor Arno Allik ikka mainis, et korralik maamees peab oskama ka kahemehesaega tööd teha. Seda kahemehesaagi kutsuti ka „sulle – mulle“ saeks. Mootorsaest ei osatud veel undki näha. Oli aasta 1947.

Millest ja kellest pean veel kirjutama seoses ahjudega ? Ahjude kütmiseks tuli puid sisse tassida ja need olid rasked, alati mitte eriti kuivad.

Mäletan, et kooliteenijaks oli perekond – mees ahjukütja ja naine kokaks, kes internaadilastele süüa keetis. Hiljem oli teenijaks kohalik tugeva kondiga ja üldiselt tugev vallaline Uueni Marta. Pidi ju tugev olema, et oma pool ruumimeetrit puid ahjudele ette tassida seljas nööriga. Paljude ahjude kütmine ja jälgida, et ruumid piisavalt soojad oleksid. Lõpuks tuli ruumid ka koristada.

Martal oli meie koolilaste garderoobipoolne ahi pidevalt tuli all, et laste riideid kuivatada. Teiseks oli ahi emaahjuks, kus valmistati ette sütt teiste ahjude süütamiseks. Sama ahju teine pool soojendas 5.-6 . klassi. Seal oli vilets selga soojendada, sest ahi oli ümmargune.

Mäletan ka külmi klassiruume, kus istusime üleriietes, õpetaja luges midagi ette ja kirjutada ei saanud, sest käed olid kohmas.

   Oi aegu ammuseid ja neid paljusid mälestusi.