Koolivend Elmur

Nii mõnestki kooliaegsest mälestuskillust võib välja lugeda, mis meid Elmuriga sidus. Olid meil välja valitute seast ühe küla tüdrukud.

Seekord ma jätaksin tüdrukud mängust välja, sest on koolivaheaeg. Minul tulemas viimane koolitalv, Elmur pidi veel paar suvepuhkust saama. Nüüd läheme koos  suvepuhkusele. Palju küll sel maalapsel seda lullilöömist võimaldati, kuid seda enam pidi kasutama kõiki võimalusi.

Mis aga meil poistel oli  kasutada: korra- paar kuus käis kino, oli kalapüük kodujõel- Kulina jüel, Käisime ka Võhujõel, Aravuse jõel, mis olid Kunda jõe keskjooksue lähemal.

Elmur oli alati kampajõmm. Nii nagu Kulina jõgi Roelani oli teatud- tuntud, nii ka sõber Emur, kellega oled veetnud ilusaid hetki.

Meie püügivahendiks oli harilik käsiõng kahe või kolmeharulise konksuga. Õngelatt oli oma neli- viis meetrit pikk vetruva kadakase otsaga ja sama palju nööri, millele paigutatud kaks korki. Esimene selleks, et timmida sööda sügavust veepinnalt ja teine, et vaba nöör asjatult vette ei vajuks.

Meie kalarikas Kulina jõgi alustas Roela Uuemõisa ja Karila veerohketest allikatest, voolas läbi mitmete pinnaste – oli kiviseid kohti, kus põhiliselt elutses jõeforell, mätastikud, jõesaarestikud, kus elutses luts, aga ka soostunud soo, kus jõgi oli ennast sügavale sängi peitnud.

Samas laiusid avarad luhad heinamaadega, mis suurvete aegu suureks jõeks muutus. Seda eriti kevadel, kui kõige liigirikkam – meie lemmikkala haug luhtadel oma armumängu mängis, et oleks ikka, mida poistel püüda.

Elmur õppis minult kõik püüginipid. Mina aga olin isa kõrval ametit õppinud. Oskasin väga hästi sööta. Sääsk torkab ja ma lasen tal ennast kenasti täis imeda – tüütu putukas läheb jämedaks, tagakeha värvub punaseks – see on emane sääsk. Lasen tal rahulikult verekoormaga ära lennata, mis valmistab talle raskusi. Mina teda maha ei löö. Sääsed haistavad saaki ja sääsed lendavad kokku. Pärast pisut kipitab, kuid jõekaldast võetud pohlalehte peale hõõrudes läheb üle.

On kohti, kus vesi on sügavam, vool aeglasem. Oli kunsttükk, kuidas sealt sügavalt kala kätte saada. Tuli oodata, kui saeveski Kulinal remonti läksja veskitamm alla lasti. Veetase alanes, jõge sai ületada jagsi, küll aga said siis püksisäärad märjaks. Talumehed rõõmustasid, sest nende luhaheinamaadelt sai nüüd heina niita.

Rõõmustasime meiegi – haug oli luhtadel läinud sügavale söögi -ja varjupaika otsima. Kuivale jäi ka jõepõhja sodi. Kalda äärde oli tekkinud mudaplatoo, mis peale linavästriku ei kandnud.

Õngitsemine algas peale jaanipäeva, kui vesi maas ja lõppes, kui vesiväravad suleti.

Looduses unustad ajataju. Korraga vaatan – Elmur jookseb, rabab omaõngelati ja hakkab sikutama. Ise mõtlen, et näe, Elmur saab täna esimese kala. Tirib, ritv lookas juba. Tegu  pidi olema kalaga, mitte pojaga. Kõik heeringa suurused haugid olid meie mõistes pojad.

Elmur oli saanud haugi, mis oli kusagil 3 kilo kanti, kuid mis vabanes õngekonksust. Elmur heitis kaldale pikali, püüdis oma kala kätte, kaldusraskuskese kala poole ja kalamees koos kalaga hakkas mutta vajuma. Seal ta siis puristaski.

Jooksin juurde, tahtsin jalast haarata, aga kummik tuli jalast, sokk jäi jalga, kust sai haarata. Olin kaldal kõhuli, et mitte vajuda. Lõpuks sain püksisäärest  haarata ja -võit minu!

Elmuri tõmbasin kaldale, kuid mida ta polnud käest lahti lasknud – oli havipurakas.

Elmur oskas ujuda paremini kui mina, sest vabrikupoisid olid veele lähemal. Oskas ka hinge kinni hoida. Suu oli  küll muda täis, peagi sai seegi puhtaks. Kummik oli vahendiks, millega saipuhast vett ammutatud jõest. Nii said riidegi jões puhtaks pestud.

Hiljem ma küsinud Elmurilt, mis maitse mudal oli, ta vastas: “Muda maitse“.