Karu

1955.a. sügis. Juba septembri lõpus puistas ilmataat pisut lund. Kuna lumi tuli sulale maale, kadus sealt sama kiiresti. Kui tuligi. Ka meie maamutt jõudis mullakuhilad lumele lükata, mis omakorda vanarahva ütluste järgi pidi tähendama, et lumi ei jää maha.

Tulin sõjaväest, mis kestis ei vähem ega rohkem kui 3,5 aastat. Enne sõjaväge töötasin Rakvere Tööstuskombinaadi Kulina Jahu- ja Saeveskis. Loomulikult läksin sinna tööle tagasi, et säilitada pidev tööstaaz. Pealegi oli kodust käimine mugav – veerand tundi jaldsi käimist ja olidki tööl. Saeveskis.

Kombinaat oli ostnud raielangi Roela Metskonnast Roostava vahtkonna territootiumile, kvartal 112 lageraie teostamiseks. Mulle tehti ettepanek minna metsatööle. Seal pidavat korralikult teenima. Sõjaväest tulnul raha tarvis ja nagu maapoisil ikka ka tervis hea.

Ega ma vastu polnudki. Paariliseks sai Kunder Mäe. Olime eelnevalt koos töötanud, teadsime ja tundsime metsi, oskasime sae ja kirvega töötada. Tundsime ka metsa, oli ju kv 112 üks põhilisemaid Roostava vahtkonna põlismetstest, kus kevaditi mängis metsis ja leiti varju aastatel 1939- 41, karmidel sõjapäevil.

Mõlemad Kunderiga sitked poisid ja pika rubla tahtmist täis, olimegi 1.okt hommikul metsas. Tööriistadeks, nagu metsatööks ikka kahemehe saag, rahvakeeli saag „sulle- mulle“, kaks kirvest, minul 4,5 naelane, teisel kirvel puudus kaalu tähis, aga küllap sama raske oli.

Kodunt metsa raielangile oli oma 6 km maad. Esimesel päeval läksime jalgsi, sest lund polnud. Nn Soone siht, mida mööda tuli minna, kandis ainult jalameest ja ratsahobust.

Lootsime, et küllap külmetab, tuleb lumi. Ema oli kolhoosi tallimees, küllap laenab meile hobust. Samas lootsime, et emal on kasutada ametihobune nagu tänapäeval ametiauto.

Juba eemalt oli märgata metsavahi vormiriietes meest, kes tõusis istumast kvartaliposti mullavallilt, kus kuuseokstest istumisalus oli korralikult laotud. Metsavaht Kaarel Kirsipuu oleks meid nagu oodanud. Seda ta nimelt tegi, olgugi, et meie teadsime, kus meie metsatükk asus.

Eks ta ootaski, oli ju meie esimene tööpäev. Metsavaht Kaarel, noored kutsusid teda Roostava vanaks. Vana Eesti aegse koolituse ja kasvatusega mees oli alati vormiriietes, korrektne ja täpne. Põgus tervitus nagu vanadele tuttavatele kohane. Olime ju palju kordi jahiõigust valge jänese jahiks tema vahtkonnast nõutamas käinud.

Kirsipuu võttis oma ametimapist raieloa koopia, võrdles seda meie omaga. Ilma meilt midagi küsimata kirjutas oma tindipliiatsiga raieloa ülemisele servale: „Seoses emakaru talvitamisega teile eraldatud raielangi tuulemurru poolsele poolele, peatan raietööd kevadeni või kui karu lahkub pesast!“ Allkiri Kirsipuu.

See oli tolleaegse metsavahi õigus. Ilma metsavahi teadmata ei langenud metsas ükski puu, ei väljunud metsast ükski puu ega palgikoorem.

Metsavaht oli metsa ja metsa lindude- loomade kaitsja!