Ettevalmistus jõuludeks

Meie ajastu laste mälestused jõuludest jäid väga kaugele – olime liiast noored. Aga ikkagi midagi on jäänud ja nii mõnigi episood on selgelt sööbinud mällu.

Alustan vast jõulueelsete ettevalmistustega. kohe pean tunnistama, et advendiajast ei teatud vanal eestiajal midagi, vähemalt sellest ei osatud rääkida.

Detsembrikuu oli maal üks kiiremaid, sest taheti kõik, mis andis teha, kaelast ära saada. Korrakski unustati mured jõulude ootuses ja ettevalmistuses.

Juba kuu algul veeti metsast koju puid, mis olid varem valmis varutud. Enamuses ikka toodi kasepuid, mis andsid head sooja ja põles ka päris toorelt.

Peamine oli ikka heinavedu metsaheinamaalt läbi pehme soo, mis oli sedavõrd külmunud, et kandis juba hobust. Varem oli sisse tallatud tee jalgsi. Tekib küsimus, miks? Lund oli palju, oma pool meetrit. See oli hea kasukas soisele maapinnale, mis oli vett täis. Lumi on väga hea isolaator, ei lase külma läbi. Vaatamata sellele, et temperatuur langes -20 -30 kraadi talvise pööripäeva paiku. Aga see koht lumekihis, mis sai jalgadega rikutud, hakkab kohe külma läbi laskma ja tungib maapinnani. Jäljed olidki selleks vajalikud. Võinuks ka lumi koristada, aga see oli väga suur töö, sest teed oli vaja mitu kilomeetrit. Kõige lihtsam oli ikka käia korra juba madalama lumega talvetee läbi. Juba väike külm jõudis selle meetodiga maapinnani. Vahel tuli lumi päris sulale maale. Lumevaiba all aga hakkab soe ja seegi külmunud maakamar sulab ja muutub pehmeks.

Tundub nats julmana, aga siiski osa meie maise elu tegevustest oli sea veristamine (tapmine). Ei hakka küll seda protseduuri kirjeldama, aga vajalik see oli, et saada vajalikud toormed jõulutoitude valmistamiseks. Ei saa ju verivorsti ilma seasoolikaid kasutamata. Küljevorstid, sült, ahjupraad – see kõik käib asja juurde. Pasteet, külmad lihalõigud, sekka kodusink, mis juba päris varakult kuhugi viljasalve oli pistetud, muidugi üleni vilja sees.

Peolaua toitude ettevalmistus hakkas peale nii nädal enne juba sellepärast, et teatud toidud vajasid pikemat aega. Kasvõi vorstisoolikate ettevalmistus (puhastamine, soolamine), seakülje rulaad, ka sült. Ega praekapsastki peopäeval tehtud, ikka mõni päev varem. Mida rohkem hautati, seda maitsvamaks muutus, kapsale nii iseloomulik maitse.

Jõuluteks tehti ka õlut -koduõlut, mida võisid ka lapsed juua. Õllevalmistamise tulemusena saadi ka kalja, mis lõpuks nõnda hapuks hapnes, et võttis hambad krigisema.

Aga nüüd õlle valmistamise tehnoloogiast. Põhiliseks tooraineks oli linnasejahu, mille ettevalmistus algas juba suvel. Õigemini ühes korralikus majapidamises oli see põhiliselt olemas. Võeti kott rukkiteri ja viidi allikavette likku. Oli ta seal oma nädala ligunenud, siis ilmusid pisi-pisi idukesed. Võeti allikas leotatud terad ja laoti laiali õhukese kihina soojale kohale, selleks oli rehetoaahju pealne, mida sügisepoole viljakuivatamiseks köeti.

Seal kasvatati teri edasi, neid kastes, liigutades, et läppama ei läheks. Alati maitsti teri, sest ei tohtinud päris piimale minna ja idu mitte liiga suureks. Tera pidi olema parajalt magus. Kasvanud read pandi kuivama selleks valmistatud spetsiaalsele võrgule, mis oli ümbritsetud raamiga, et saaks panna pliidi peale pärast toidu valmistamist, kui pliit oli soe.

Läks oma nädalat kaks, kui linnased said kuivaks ja viidi veskile ja jahvatati jahuks, nagu leivavili ikka. Nii saadi linnasejahu, mis oli magus. Linnasejahu kasutati ka leibade valmistamisel lisandina. Nüüd võis hakata õlut valmistama. Võeti linnasejahu, segati sooja veega taignaks ja asetati plekist neljakandilistesse vormidesse. Kuna tainas oli küllalt vedel, valgus pätsina laiali.

Harilikult köeti selleks leivaahi ja pandi pannid ahju korraga, sageli risti üksteise peale. Küpsetati nagu koduleiba ikka!

Sellel ajal, kui leivad ahjus, pandi ahjupõrandalepoetatud mõned raudkivid, mida kasutati kaljaastja hautamiseks, et heinaajal lõppenud hapukalja osakesed välja kõrvetada.

Mis on ASTEN nõnda kutsuti meie pool neljal jalal mahukas puidust anum, millel oli all uurde juures kraan.

Pärast puhastamist pandi astnjasse mõned oksad kadakaid, paar ämbrit keeva vett, takka hõõgtulised kivid, ruttu kaane peale mingi riie või vana kasukas, et takistada kuuma auru leket. Nõnda ta kohises, mühises kuni kivid jahtusid. Lõpuks asten puhastati ja loputati külma veega.

Astnja põhja asetati kaks korda risti lepapuust pulgad,pulkade peale puhtaks raputatud pikkade õlgede kord, kasutati ka rukkipõhku,vahel unustati õlgede sisse kadakane oks. Nüüd, kui asten oli ette valmistatud, võeti ahjust panniga linnaseleivad ja kallati õlgedele tühjaks. Kõige peale kallati oma neli-viis ämbrit kuuma vett. Vee kogus olenes sellest, palju taheti õlut saada ja kui rammusat taheti. Astnjale pandi kaas peale, kaeti pealt kinni. Nõnda seisis täidetud asten mõned tunnid.

Siis avati kraan ja alustati nn ÕLLEVIRRE välja villimist õlleankrutesse, mis olid tamme- või saarepuust. Teatud kogus võeti ka ämbrisse, kuhu lisati pärmi. Õllevirret kääritati ämbris, nii et võttis juba vahukirme peale, siis valati ankrutesse peale. Esialgu peeti ka ankrud lahti, et virre korralikult käima (käärima) hakkaks.

Käärimisprotsessi käis jälgimas õllemeister (vanaisa), sellest olenes kõik ülejäänu. Kust ta teadis, millal oli paras aeg ankru suu punniga sulgeda. Ankrud viidi keldrisse või kuhugi külma laagerduma. Sageli juhtus ka seda, et surve, mis tekkis ankrus, lõi punni pealt, sest muidu oleks akur võinud lõhkeda.

Õlu pandi laagerduma juba nädal enne tarvitamist, sest kääriv (toores) õlu pidi kõhu lahti tegema.

Astnjas olev mass sai nimetuse KALJARABA. Sinna lisati vett. Võis ka kohe tarvitada, aga hea magushapu maigu sai alles nädala pärast ja seda nimetati Kaljaks, lõpuks juba hapukaljaks.

Toidud ja õlu pidid jõululaupäevaks valmis olema. Prtaad läks lõunapaiku ahju, leivad-saiad tehti päev kaks varem.

Kuusk toodi tuppa juba jõulureedel. Maal oli jahe suurtuba, kuhu kuusk paigutati.

Jõululaupäeva hommikul hakati ettevalmistusi tegama kirikusse minekuks. Reheall valmistati saan ette: jalutsisse pandi uued õled, et jalgadel oleks soe, pööningult toodi põdranahaga ääristatud, lambanahaga vooderdatud villane saanitekk ja istumise alla tikitud kattega istepadi.

Meil oli kodus kolm hobust, kaks töö ja üks sõiduhobune. Nagu ma mõistsin, see hobune rasket põllutööd ei teinud. Ta vedas piimavankrit, käis vanaisaga ratsutamas ja vahel ka kiireteltööperioodidel oli kokku vedamas või loorehaga riisumas.

Ei mäleta hobuse nime, keda vanaisa kirikusse minekuks ette valmistas. Tõi hobuse tallist välja, harjas karva, laskis siis lahti, et ta saaks ennast lumel pesta -lumel püherdades. Nii puhastab hobune ennast kõige paremini.

Ka hoburakmed olid pühapäevased: paksude läbiõmmeldud rihmadega valjad, samuti sädelgas, mille tullid olid kollasest vasest, rangid naastatud vaskplekiga ja ilunaeltega. Sõidulook oli uhke, värvitud roheliseks, millele olipeale maalitud lõukoerad ja look oli hoopis kõrgema kaarega. Loogarõngas oli vaskne koos hoidjaga, mis omakorda vaselapakaga looga külge kinnitus.

Ja veel KULJUSED. See on niisugune nahkne vöö pandlaga, mis pandi hobusele kaela, kõrvade taha. Kuljuseid oli rihma küljes palju, oma kümmekond kindlasti, all keskel suur, ülespoole väiksemaks, sümmeetriliselt mõlemal pool hobuse kaela. Iga hobuse pea liigutus, jooksmine tekitas rütmilise liikumise, millest kuljused helisesid kenasti. Kuljus oli pronksist valatud ümar kelluke, mille sees hüples kuulike. Iga kuljus andis ise toonis heli, mis omavahel hästi kokku sobisid.

Hobuse rakmed olid tõesti pühadele kohased, väga korralikult valmistatud. Rakmetes kasutati musta nahka. Ohjad. Tööohjadel on see osa, mis kutsari käes nn ohjatagused peenemast kanepiköiest. Pühapäevased ohjad olid üleni kahekordsest läbiõmmeldud nahast kogu ohjade pikkuses, otstes vasksed pandlad.

Ka kirikuliste riietus oli pühadele vastav. Jõulud ja uusaasta on talvised pühad, kui sai selga panna kõige soojemad riided: koduvillased vatimantlid karvase kraega, meestel riidega kaetud lambanahkne kasukas, peas soe karvane müts. Mehe riieteks olid püksid, säärega saapapüksid – kalifeed, jalas mustad kroomnahksed säärega saapad.

Saan oli kerge sõiduriist, mis kerge ümber minema. Sellepärast oli hobusemehel alati jalg saaniteki alt väljas, kuna saanitekk käis saani külge kinni ja eesliikujatest mööda sõites ei saa jalga nõnda kähku kätte, kui küljeliminek oli kindel. Hobusemehe jalg oli tugi, mis saani teel hoida aitas.

Kui nüüdsel moodsal ajal aetakse võidu autodega, siis vanasti kirikust tulles püüti näidata, kellel kiirem hobune aiste vahel. Hobune oli tol ajal -1938.a. paiku maainimese ainsaks liikumisvahendiks. Autod liikusid peamiselt linnas. Lund ja külma oli palju, teed tuiskasid täis, nädalaid liikusid ainult hobuveokid.

Aga ega kõik saanud kirikusse minna, keegi pidi söögid valmis panema, suure perega ei mahtunud kõik saani jne. Kodune toimkond oli kindlalt paigas. Pidi ju keegi jälgima ahjus praadi, verivorsti ja hapukapsaid pliidil. Kirikust tuleku ajaks pidi kõik valmis olema. Selleks ajaks pidid ka külalised tulema.

Koos söödud -joodud, asuti jõuluvana ootama. Eks suured lapsed teadsidkes ta pidi olema, aga väikestele oli suureks üllatuseks. Mäletan – kõige rohkem meeldis ja tegi nalja, kuidas suured poisid vitsa said, vahel isegi aeti mööda tuba taga.

Kingitusteks olid ikka tinasõdurid, korgipüssid, kommid, küpsised. Koolilapsed said koolitarbeid, vihikuid, kustukumme. Ei mäletagi muud kingitusi. Hoiti kokku, ei raisatud, sest raha oli väga raske saada ja tal oli väga suur väärtus.

Jõulupuu oli nagu kuusk ikka, hästi ühtlaste okstega. Aga sageli juhtus, et mõni oks oleks võinud veel kusagil lisaks olla, siis vanaisa võttis puuri, puuris augu kuusetüvesse ja pistis oksa sisse. Kuuse eheteks olid pikad narmastega kommid, ingli ja jõulumehe piltidega ehted, värvilised -roosad, kollased, punased piparkoogi moodi küpsised, mis eriti ei maitsenud. Ka kommid olid rohkem kartulitärklise maitsega, aga kuuse kaunistuseks sobisid imehästi. Kuuse olid ka vatitopid.

Sellel ajal ei olnud elektriküünlaid, vahaküünal oli oma kohal. Vahaküünlad olid värvilised, kuid soojas toas vajusid longu. Küünlajalad olid traadist keeratud harkjalad. Raskused hargi otsas olid alaotsas savist muna või männikäbi kujuga, värvitud hõbedaseks või kullaseks.

Kõike edasi anda on võimatu – kogu see ettevalmistus, erutus, ootus ja need lõhnad!!!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s